Petitsioon Prantsusmaa valitsusele

4. novembril viitasin Vladimir Socori artiklile MISTRALi ründelaevade müügi osas. Nüüdseks on see läinud pisut suurema kella külge ja algatatud petitsioon (kollektiivne palvekiri), mille adressaat on Prantsusmaa valitsus ja pöördujateks Euroopa Liidu kodanikud.

Kuna mina olen ka Euroopa Liidu kodanik, siis andsin oma virtuaalse allkirja petitsioonile ära. Pange ka käsi alla, head lugejad. On aeg aru saada, et teatud küsimustes peaksid Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigid käituma ühiselt, mitte kopika pärast üksteise ja kokkuvõttes kõigi alla auku kaevates.

Üheksa korda mõõda ehk minu Eesti ka!

Peeter Jalaka artikkel, mis minu pehme arvamuse kohaselt levitab asjatundmatute inimeste uitmõtteid, esitledes neid demokraatia parandamise ideedena dramaatilise pealkirja all sai lühivastuse Mart Nutilt. Selliste ideede massiline levik võib osutuda ohtlikuks nagu tuletikud lasteaia rühma käes.

Jüri Adams, kehtiva Eesti põhiseaduse projekti põhiautor avaldas arvamust, et Peeter Jalaka jutukese iga lõik vajaks eraldi (vastu)artiklit.

Niikaua kui sel teemal pole oma sõna öelnud Rein Taagepera, Mart Nutt ja Jüri Adams ei maksa “Minu Eesti valitsuskultuuri töögrupi” ideedest liigsesse vaimustusse sattuda. Kultuuri saavad parandada inimesed, kes on selle kultuuri loomisel järjekindlad osalised, mitte kõrvaltvaatav töögrupp, kes täpselt selle kultuuri, mida nad muuta tahavad, toimemehhanismidest arugi ei saa.

Selle teema puhul on tegemist riigi alustalade kallal askeldamisega ning kergemeelsust, populismi ja diletantismi ei tohi siin sallida.

Kuivõrd EPL (Jalakas) ja Linnaleht (Nutt) ei ole võrdse auditooriumiga väljaanded, siis arvan, et väike debatt sel teemal ei teeks paha – olgu see siis tele-, raadio-, võrgu- või pabereetris. Et hoogu vähe maha võtta või nii.

Putini sõnul on ukrainlased inimesed

Meeldiva pealkirja all EPL-online’s oli ka meeldiv uudisejupp.

Muuhulgas kirjutatakse seal, et “Putini sõnul on ukrainlased inimesed”. Mina arvan täpselt samamoodi.

Tõsisemalt, viimasel ajal on täheldatav Venemaa välispoliitika leebumine, (vähemalt nende uudiste valguses, mis on silma jänud). Medvedev nõudis parteikongressil demokraatlikumaid valimisi, Mistral’i laevad ei ole kellegi geopoliitika-isiku sõnul ostuks kõblikud ja Putin veiderdab sel teemal samuti, et ei tea kas ikka ostame jms. Ukrainaga sai gaasitüli samuti ootamatult kergesti lahendet. Iraani suhtes keerati Kremlist kriitilisi toone peale kui ma ei eksi ja koos Soomega üritatakse ühist ajalugu välja selgitada. Kindlasti on veel uudiseid, mis kohe meelde ei tule.

Kõik see kõlab hästi ja äkki hakkavad varsti transiidirongid taas läbi Eesti sadamate suurtel kiirustel ja hulkadel kaupu vedama.

Loodetavasti ei ole see ka diversioon vaid president Medvedev üritabki Venemaa orientatsiooni ja impeeriumi hinge muuta. Nii ei peaks ka Angela Merkel pettuma, kes tema silmis juba ammu demokraatiasädet märkas.

Või kuidas?

Prantslane õõnestab NATOt

Tänases Päevalehes puudutab autoriteetsem isik Mistral laevade müüki Venemaale.

Kujutlege vaid kui kasulik ründemasin selline olla võib, mis 16 raske- või 35 kergekopterit, nelja maabumis-alust, 900 sõjaväelast ja kuni 70 sõjamasinat, sealhulgas kuni 40 tanki enda kõhus “vaenulikule” rannikule toimetada võib.

Loodetavasti sibavad sipelgad juba siin-seal ringi ja NATO peakorteris tõstatakse küsimus sellest, mis on aktsepteeritav käitumine ja mis mitte. Kahjuks lähtub Prantsusmaa välispoliitika sarnastest muutujatest nagu Venemaa välispoliitika – välispoliitikat tehakse peamiselt lähtuvalt sisepoliitikast ja kadunud impeeriumi igatsusest, imperialismikompleksist.

Ma pakun, et venelased jaotavad laevad selliselt, et 2 tükki neist jäävad valmides esialgu Läänemerele ja 3 tükki jäävad “kaitsma” Musta merd.

Rahvusvaheline ajakirjandus – tööle!

Bussisõit populismisohu

Liis Jürimäe kirjutab Pärnu Postimehes, kuidas tema kaks sõbrannat võtsid ette seikluse Keskerakonna meeleavaldusele (see sündmus, kus ma soovitasin Jüri Ratast Keskerakonna esimeheks) tulekuks ja mis juhtus bussi peal, millega nad sõitsid.

Liisi kirjapandud reportaaž illustreerib veel kord väärtuste veelahet praeguse Keskerakonna ja nende erakondede, mida on nimetatud valgeteks erakondadeks, vahel. Eesmärk pühendab abinõu ja väheminformeeritud inimesed köetakse üles otseste valede ja tõeväänamisega. Terve mõistus keeldub sellist jama vastu võtmast, aga sellest hoolimata on massid, kes usuvad, midaiganes neile ette söödetakse.

Viimasel ajal on kahjuks ka need nö “valged erakonnad” hakanud rohkem populismisohu langema  ja sellest on kahju. Mida kaugemale lubatavuse piiri lükatakse, seda nõrgemaks muutub riik. Selle asemel, et rääkida sellest kuidas asjad on ja nimetada neid õigete nimedega eelistatakse tegeleda illusionismiga, mis peaks Jürgen Veberi ala olema.

Veendumus on ilmselt see, et rahvas ei saa niikuinii aru, mida poliitikud räägivad ja sellepärast maksab ajada mullikesi, selle asemel, et üritada selgitada, miks on just nii, aga mitte teisiti. Sest see tagab reitingu ja pikaajaline perspektiiv pole oluline.

Ajakirjandusel on siin ka oma roll, sest läbi nende kõverpeegli saavad kõik teada, kuidas asjad tihtipeale ei ole.  Näiteks oleks ajakirjanikul võimalik teha eelmise lõigu esimesest lausest pealkiri: “Lukmann: Rahvas ei saa niikuii aru mida poliitikud räägivad!” See, et ma tegelikult muud ütlen, pole oluline, sest selline pealkiri toodab rohkem viha ja rohkem klikke. Nagu ütles Rein Kilk eilses Keskpäevatunnis – vahel kaalub üks unts näilikkust rohkem kui nael tegelikkust. Vahe pidi 16 korda olema.

Kui me seda endale ei teadvusta oleme ühel hetkel kõrvuni populismisoos ja valedel põhinevas ühiskonnas. See poleks hea.

Kuidas NATOman prantsusmanni pisnises probleemi ei näe

Sellest, kuidas prantslased oma töökohti kaitsevad saab teada Vladimir Socori loost Eurasia Daily Monitoris.

Neile, kes lugeda ei viitsi on loo iva järgmine – president Sarcozy kaitseb siseriiklikult laevaehitajate töökohti. Selleks kiirustab ta prantsuse valitsust kirjutama alla lepingut Venemaa valitsusega Mistral tüüpi ründelaevade ehitamiseks Venemaa relvajõududele. Loo rõhk on laevadel, mitte töökohtadel.

Mistral tüüpi laevad on sellised baaslaevad või nö emalaevad, mille pardale saab panna hulgim (ründe)helikoptereid ja kõhtu kõhutäie soomusmasinaid. Selle kaadervärgiga on ilmselt päris efektiivne dessanti teha nii, et tulemeri liigub kopterite ees, sellele järgnevad läikivad soomukid ja siis jalavägi. Kurjad ründavad lehmad ja lambad hoidku alt!

Räägitakse umbes viie laeva ehitamisest ja teenima hakkaksid need ilmselt Musta mere laevastikus ja välistada ei saa ka Läänemerd. Õnneks mainitakse ka Somaaliat.

Keegi kõrge NATO-ametnik, kelle nime ei nimetata arvab, et probleemi pole ja tegemist on prantsuse-vene bilateraalsete suhetega.

Admiral Võssotski kirjeldab, kuidas minevikus oleks selline relvastus probleeme lahendanud: “In the conflict in August last year [against Georgia], a ship like that would have allowed [Russia’s] Black Sea Fleet to accomplish its mission in 40 minutes, not 26 hours which is how long it took us [to land the troops ashore]”

Niipalju siis täna NATO koostöövaimust.

Jääb lootus, et kõik on nii nagu Vlad Socor ei kirjuta.

Rahvaliidu ja Keskerakonna noorjuhid tülis

Keskerakonna noorpeasekretär õiendab Rahvaliidu noorjuhtidega, et need pidada tüli norima. Mina omakorda IRLi Noorteühenduse noorjuhina, mis on küll aste nende tasemest allpool, kutsun neid üles ühinemise korral valima erakonna esimeheks Riigikogu nooraseesimeest Jüri Ratast.

Juhul kui Rahvaliidu noorjuhid tahaksid aga nupuvõttest vabaneda oleks neil sobiv aeg teatada, et neile ei meeldi noore peasekretäri Priit Toobali toon ja kaunist ühinemisõhkkonda on rikutud ning Rahvaliit jätkab üksi või lahustununa teistes erakondades ja sellevõrra väiksema tükina Keskerakonnas. Mis oleks Eestile parem!

Rahvaliidu rosolje

Tõepoolest, oma üle-eelmises Rahvaliiduga seotud postituses olen olnud üleolev ajakirjanduse suhtes. Vabandan.

Keskerakonna ettepanek Rahvaliidule on tekitanud mastaapset segadust ja miljon spekulatsiooni mitte ainult sellepärast, et meedia sellega kaasa on läinud vaid ka seepärast, et sisemiselt on kesk eeltööd tehes Rahvaliidu juba lõhki löönud. Manuela, kes Rahvaliidu siseeluga väga hästi kursis on, siirdus juba uuele tööle.

Samal ajal ei usu mina küll, et Rahvaliit Keskerakonnaga in corpore leivad ühte kappi paneks. Lisaks poiste ja Villu leerile on mõnevõrra üllatuslikult kolmanda leerina esile kerkinud ka tulevane ja endine Tartu abilinnapea Karin Jaanson, kes on täiesti korralik ja kena inimene ning pole usku Rahvaliidu jätkamise võimalikkusesse vist kaotanud. Lingitud artiklis vihjab ta, tõsi küll, tulevase koalitsioonipartneri väärtuste sobimatusele Rahvaliidu omadega, aga küllap kommunaalpoliitikas sellest niivõrd ei hoolita.

Olen kindel, et Tsahkna ennustas õigesti kui ta ütles, et Rahvaliit kistakse lõhki. “Haarates enne lagunemist tugevad suutäied” on päris tabav metafoor ja ilmselt nii lähebki ja Manuela abiga üritatakse ilmselt haarata maksimaalselt suurt suutäit.

Sellest, millised Keskerakonna edasised plaanid olla võiksid, kirjutan ehk järgmisel nädalal.

Ilusat nädalavahetust!

Vürst Volkonski tsitaadi vastu

Tahan anda kõigile lugejaile üle korrata, milliseid väljakutseid meie ette seatakse ja millega me tegelema peame. Pidevalt.

MOSKVA, 23. oktoober, Interfax-BNS – Venemaa uus sõjaline doktriin ja riigikaitseseaduse parandused vastavad rahvusvahelisele õigusele, väidab Vene välisminister Sergei Lavrov.

“Riigikaitseseaduse parandused nagu ka sõjaline doktriin vastavad täielikult rahvusvahelistele õigusnormidele, tuginevad ÜRO põhikirjale ega tohiks kelleski kartust tekitada,” ütles Lavrov reedel Moskvas pressikonverentsil.
“ÜRO põhikirja järgi on jõukasutus võimalik kahel juhul: ÜRO Julgeolekunõukogu otsusel või enesekaitse õiguse teostamiseks relvastatud kallaletungi korral riigile, antud juhul Venemaa Föderatsioonile, või selle kodanikele. Olen veendunud, et seesugust kavatsust ei ole mitte kellelgi, kaasa arvatud meie Ukraina kolleegidel,” ütles Lavrov. Venemaa Julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrushev ütles hiljuti, et Venemaa jätab endale tuumarelvapoliitika uues ümberhinnangus õiguse ennetavaks tuumarünnakuks, kui tunneb ohtu oma julgeolekule.

“Ümber on hinnatud tuumarelva kasutamise tingimused vastulöögi andmiseks agressioonile koos tavarelvastuse kasutamisega mitte ainult laiemal tasandil, vaid ka regionaal- või lokaalsõja puhul,” ütles Patrushev.
Vene riigiduuma võttis kolmapäeval teisel lugemisel vastu presidendi esitatud riigikaitseseaduse parandused, mis loovad
õigusliku mehhanismi relvajõudude operatiivseks kasutamiseks väljaspool Venemaa piire.

Eelnõu järgi võib Venemaa paisata väed sõtta, et tõrjuda rünnakut tema piiri taga asuvatele väeosadele; et lüüa tagasi või
ennetada agressiooni teise riigi vastu; et kaitsta Vene kodanikke välismaal; et võidelda piraatlusega ja tagada laevasõidu ohutus.

Peeter Volkonski kirjutab oma hiljuti ilmunud raamatus “ISBN 978-9985-9980-6-9” järgmiselt: “Nüüd saan viiekümne viieseks ja sel puhul võiks ju raamat olla, sest raamat jääb kusagil alles, näiteks Ameerika Ühendriikide Kongressi raamatukogus, kus on tallel isegi kõik Harju Elu numbrid”.

Teeme endast oleneva, et Volkonski eksiks ja tema raamatut saaks viiekümne/saja aasta pärast lugeda rahulikult Setumaal asuvas külaraamatukogus, mille juhataja lõpetas just pitsikese maailmakuulsat kohalikku hansat piiriülese europrojekti positiivse rahastamisotsuse puhul, mille abil korraldatakse koostöös Pihkva oblastiga maeiteamitmendad Setu Kultuuripäevad.

Rahvaliit rahva hääles.

Edgar Savisaar tegi täna Rahvaliidule liitumisettepaneku. Nii nagu mina teen praegu postituse, läks õnge ka (pool) Eesti meedia(st), kes võttis selle päeva peateemaks ja rääkis päev otsa Keskerakonnast ja Edgar Savisaarest.

Eriti vahva on see, et Kuku raadios oli isegi Vox Populi küsimus: “Millised mälestused on teil Rahvaliidust?”. See teema on iseenesest oluline ja avab täitsa huvitavaid perspektiive aruteluks Eesti poliitilise maastiku tulevikku silmas pidades, aga sellest ei ole vaja ju päevateemat teha. Või on?