Mart Nutt pidas sel neljapäeval Riigikogus riiklikult tähtsa küsimuse arutelul “Eesti vastus Euroopa väljakutsetele” väga korraliku kõne. See võiks olla ühiskonnaõpetuse tunnis kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Ma arvan, et see on oluline tekst ja seepärast riputan selle siia üles. Ma ei tea, et praeguse parlamendikoosseisu jooksul oleks keegi nii põhjapaneva kõne pidanud. Homme küsin Mardilt ülesriputamiseks luba ka.
Nutti on vaja!
——————————————————
2011-02-10
Mart Nutt
Eesti vastus Euroopa väljakutsetele
- Kindlasti võib selle pealkirja alla mahutada igasuguse debati Eesti tuleviku üle. Võimalik et igasugune, äärmiselt laiaspektriline debatt olekski vajalik. Ja Riigikogu arutelu formaat oleks selliseks debatiks ka igati õige koht. Ent ajaraamistik sunnib keskenduma konkreetsematele teemadele.
- Käesolevalt tahaksin peatuda võimalikel Eesti valikutel. Oleme viimase 7 aasta vältel korduvalt otsinud vastust küsimusele, mida peaks Eesti tegema edasi? Oleme EL-i ja NATO liikmesriigid. Sellega on usutavasti tagatud meie kuulumine ühte maailma suurimasse majandusruumi ja ühisturgu ning maailma võimsaimasse julgeolekukeskkonda. Samas ei arva ilmselt enamus inimesi, et nüüd ongi aeg jääda loorberitele, muganduda kõigega, mille Brüssel ja Washington kandikul ette toovad ja järkjärgult vajuda letargilisse heaolu-unne, unustades ajapikku oma juured, keele ja mille nimel me oleme üldse olemas olnud.
- Tegelikult on tõsiasi hoopiski see, et ega keegi kandikul meile midagi ette ei kanna. EL-is toimub armutu konkurents enda maksmapanemise nimel ja unelejad surutakse ripatsiteks, ääremaadeks, kelle sõnaõigus on näiline, kaasajooksmiskohustus aga absoluutne. Sellistes protsessides oleks vale süüdistada EL-i. EL on eeskätt kogum liikmesriike. Jah, tõesti, üha enam ka iseseisvalt ja enda huvides tegutsevat eurobürokraatiat. Aga EL on demokraatlik ühendus ja kui asjad arenevad seal meile soovimatus suunas, siis on meil põhjust süüdistada ikkagi eeskätt iseenda loidust.
- Juba paar aastakümmet räägitakse maailmas globaliseerumisest. Mida see tähendab, selle kohta on erinevaid arvamusi. Võimalik, et globaliseerumine ei olegi ajaloolises lõikes midagi uut, vaid lihtsalt üks arengutsükkel, mille käigus osad seosed muutuvad universaalseteks, osad seosed aga samaaegselt marginaliseeruvad. Aga see selleks. Kindlasti iseloomustavad tänapäeva arengutendentsid, mis asetavad riigid valikute ette. Mitmed nendest valikutest osutuvad küll sundvalikuteks, aga mitte kõik. Ma ei nõustu nendega, kes väidavad, et liikmesriigid on EL-is suveräänsuse kaotanud, kuid nõustun, et suveräänsus on teisenenud, muutunud mitmetasandiliseks ja seda on riikide tasandilt delegeeritud päris palju riigiülesele või rahvusvahelisele tasandile. Seega väide, et Eestil ei ole mitte midagi oma tuleviku üle enam otsustada, on vale, mis lähtub kas asjatundmatusest, nihilismist, ükskõiksusest või loidusest.
- Eesti seisab tegelikult üliolulise valiku ees, mis määrab meie arengusuunad lähikümnenditeks ja milles vale valik võib osutuda hävinguliselt pöördumatuks. See on valik, mis moel Eesti vastab globaliseerumise väljakutsele ehk teisisõnu, millist arengumudelit hakkab Eesti rakendama. Pakun siinjuures välja kolm võimalikku suunda, mille vahel Eestil tuleb valida. Minu väidetes ei peitu vihjeid Eesti praegustele erakondadele, kuna puhast mudelit ei kanna tegelikult ühegi erakonna valimisprogramm. Ütlen ühtlasi etteruttavalt, et need suunad ei ole vastandid ega isegi mitte puhtad alternatiivid, vaid pigem teineteist mõjutavad tänapäevase ühiskonna-arengu jõujooned. Kuid mille vahel ilmnevad selged valikuvariandid. Ma ei tee ka saladust, millist arengusuunda ma pean ise Eestile kõige sobivamaks.
- Need kolm võimalikku riigimudeli arengusuunda on järgmised:
– äririik;
– sotsiaalriik;
– rahvusriik.
Nimetused on tinglikud ja arusaadavalt kokkuleppelised Seepärast ma iseloomustaksin põgusalt, mida ma nende all mõtlen.
Äririik oleks selline riigimudel, mis seab esiplaanile majanduse arengu, efektiivsuse, konkurentsivõime ja allutab kõik muu ärilisele edukusele. Seega, sotsiaalsfäär on tähtis niivõrd, kuivõrd see tagab tööjõu ja selle taastootmise ning elementaarse kodurahu. Sotsiaalne õiglus ei ole äririigi moto. Rahvuskultuuri hindab äririik sedavõrd, kuivõrd see on hädavajalik rahvusliku haritlaskonna rahustamiseks. Rahvusriik võib ju loosungina või põhiseaduse preambulas isegi püsida, kui sisutu loosungina. Kui efektiivsem on tuua riiki odavat tööjõudu ja hoida palgakuludes kokku, suurendades töötust varasema tööjõu hulgas, siis äririik seda ka teeb. Suurim takistus hariduse globaliseerumisel on hariduse andmine emakeeles. Äririigi apoloogia on viia kõrgharidus üle laialdaselt maailmas kasutatavale keelele, antud juhul inglise keelele, et olla globaalses plaanis konkurentsivõimelisem. Kuigi rahvuskultuuri marginaliseerimisega ei ole veel ükski riik muutunud edukaks, ei soovita sellele tõigale äririigis tähelepanu pöörata, sest pikaajalised investeeringud ning perspektiivne mõtlemine ei ole äririigi tugevad küljed.
Klassikaline näide äririigist on kahtlemata Singapur. Ta on edukas, jõukas ja stabiilne. Ta ei ole küll eriti demokraatlik, kuid selle eest on efektiivne. Ta imeb vaesemad riigid tühjaks nende parimast tööjõust, jättes aga kaadri koolitamise nende vaeste riikide õlule. Sotsiaalne kindlustatus on Singapuris teisejärguline, aga vaesemate naaberriikidega võrreldes kordades parem. Neli riigikeelt ja väline sallivus kõigi rahvusgruppide suhtes varjab tõsiasja, et maa-alal, kus saja aasta eest olid elanikeks 100%-lt malai rahvad, on nüüd 80% hiinlased. Singapur ei ole tegelikult riik. Singapur on ettevõte, suurkorporatsioon.
Äririigi arengutee tooks Eestis kaasa järgmised arengud:
– Riigikord muutuks presidentaalseks ja võrdlemisi autokraatlikuks; Riigikogu marginaliseeruks kummitemplist kartulitempliks.
– Kehtestataks maksimaalsed maksuvabastused ettevõtlusele, minimaliseeritaks ettevõtlust ahistavat bürokraatiat; Üksikisikute maksukoormust see ilmselt ei alandaks, sest avalikud kulud, nii vähe kui neid ka on, tuleks millegi arvelt kinni maksta.
– Tööjõu sisseränne liberaliseeritakse, kuna see suurendab konkurentsi tööjõuturul ja võimaldab hoida palgakulud madalal.
– Eesti keel kaotab asjaajamis- ja teaduskeelena tähtsuse ja muutub käibekeeleks.
– Eestlased jäävad arvulisse vähemusse.
Sellises arengus on kahtlemata nii positiivseid kui negatiivseid momente. Õnnestumise korral muutub Eesti jõukamaks. Kuid äririigi mudel muudab ka Eesti ettevõtteks, jättes samas vastamata küsimusele, kellele seda vaja on? Julgen eeldada, et enamikele eestlastest ei ole seda vaja.
Sotsiaalne riik on riik, mis seab esiplaanile oma elanike heaolu. Sageli on teisejärguline, mil moel see heaolu saavutatakse. Sotsiaalne riik on ideena humaanne, põhiküsimus seisneb aga selles, kas see on ka teostatav. Kõige keerulisem dilemma on sotsiaalses riigis, kust leida ressurssi sotsiaalkulutuste kasvuks olukorras, kus tulud ja tootlikkus ei tule kulutustele järele. Olukorras, kus sündivus on vähenenud ja rahvastik vananeb, on see küsimus muutunud erakordselt teravaks. Mis oleks lahendus? Võõrtööjõu sissetoomine? Eks see vist pisut ebaeetiline ole, kui teiste maade madalapalgalised töötajad peavad täitma riigikassat, et omadele pensionit maksta. Pealegi on see abinõu ajutine. Aja jooksul saavad ka võõrtöölistest pensionärid. Tööpuudus kummitab immigrante rohkem kui põlisrahvastikku. Lastetoetused turgutavad eeskätt immigrantperekondade iivet, kuna traditsiooniliselt paljulapselistel, kuid madala kvalifikatsiooniga elanikel on kasulik elada sotsiaaltoetustest ja mitte otsidagi tööd.
Eesti marsib kiirkäigul sotsiaalriikide jälgedes, sest meie põhja- ja läänenaabruses on sotsiaalriigid olnud senini edukad. Kuid kas heaoluriik saab jääda püsima? Eestile tähendab sotsiaalriigi mudel:
– riigikorra arengut nn korporatiivse osalusdemokraatia suunas, poliitkorrektsuse tähtsustumist ja kodanikuühiskonna mõju kasvu;
– üldist maksukoormuse tõusu ja bürokraatia suurenemist, mis mingil hetkel hakkab pärssima majanduskasvu;
– odava võõrtööjõu sisserände kiiret suurenemist;
– riik satub mingil hetkel tõsistesse raskustesse, mille arvelt katta sotsiaalkulutusi;
– eesti keele positsioonid nõrgenevad hoolimata püüetest neid administratiivsete vahenditega säilitada;
– eestlaste osatähtsus rahvastikus väheneb pidevalt.
Keskne küsimus on, kas Eesti rahvas jaksab sotsiaalriigi rasket koormat kanda ja kas see vastab põhiseaduse mõttele, et Eesti riigi üks keskseid eesmärke on eestluse püsimajäämine?
Rahvusriiki peavad tänapäeval paljud minevikureliktiks. Saja-aasta tagune rahvusriik seda ilmselt ongi. Kuid rääkides tänapäevasest riigist, ei ole mõtet kanda ka üle rahvusriiki koos XIX saj ja XX saj alguse tunnustega. Siinjuures on tänapäevase rahvusriigi juures oluline rõhutada, et:
– Rahvusriik ei ole sama mis üherahvuseline riik, vaid riik, mille prioriteediks on rahvuse identiteedi ja kultuuripärandi kaitse. Kas rahvusriik võib olla ka paljurahvuseline? Šveits ja Belgia seda ju on, esimene päris edukas, teine suurte probleemide küüsis.
– Rahvusriik ei tähenda erinevaid õigusi erinevatele rahvastele, vaid positiivset õigust põlisrahvastele, andes nende kultuuri ja keele arengule täiendavad tagatised.
– Rahvusriik ei ole immigrantide vaenulik, vaid lähtub eeldusest, et põlisrahval on õigus säilitada oma traditsioonid, euroopalikud ja kristlikud väärtused.
Enamus tänaseid Euroopa riike on rahvusriigid. Küsimus on selles, kas nad jäävad rahvusriikideks või mitte? Nagu eespool sai rõhutatud, et ole äririigi, sotsiaalriigi ja rahvusriigi arengumudelid tingimata vastuolus. Äri, sotsiaalsus ja tänapäevane rahvuslus saavad demokraatliku riigi tingimustes eksisteerida tasakaalus ja harmoonias ning areneda paralleelselt. Kuid need võivad kergesti lennata ka tasakaalust välja, kui riiki valitsetakse voluntaristlikult ja temast tahetakse aretada kas äriettevõtet või sotsiaalhooldusasutust. Eesti on põhiseaduse järgi kaasaegne rahvusriik, kus kõigil kodanikel, rahvusest sõltumata, on ühesugused õigused ja kohustused. Kuid Eesti põhiseadus näeb ette ka tagatised eesti keele ja kultuuri püsimajäämiseks. Selleks, et Eesti areneks edasi rahvusriigina, ei ole vaja põhiseadust muuta. Selleks, et Eestist saaks äri- või sotsiaalriik, mingil hetkel me peame muutma põhiseadust.
Mida tuleks teha, et Eestis jätkuks rahvusriiklik arengutee?
– Eesti peaks jääma selgelt põhiseaduses kajastuvate põhimõtete juurde. See tagaks nii rahvusriikluse kui ka parlamentaarse demokraatia jätkumise.
– Eestikeelse kõrghariduse ja teaduse eelisareng; Üleminek inglisekeelsele kõrgharidusele ja teadusele võib olla efektiivne, konkurentsivõimelisem ja ka odavam, kuid eesti keele ja kultuuri tuleviku seisukohalt on sellel laastavad tagajärjed
– Jätkuv lõimumispoliitika, eeskätt läbi haridussüsteemi eesmärgiga tugevdada ühiskonnasisest sidustust;
– Panustamine tööhõivele ja maksimaalne kohaliku tööjõu võimaluste kasutamine; Võõrtööjõud on kindlasti odavam ja vastab mingi osa ettevõtete hetkehuvidele. Kuid see ei vasta kindlasti ühiskonna kui terviku huvidele ja aastakümnete pärast sellega kaasnevad sotsiaalkulutused peab kinni maksma Eesti maksumaksja läbi riigieelarve, aga mitte ettevõtjad, kes kasumi saavad.
– Konservatiivne immigratsioonipoliitika. Loomulikult peab Eesti täitma oma moraalsed kohustused varjupaigataotlejate ees ja võimaldama perekondadel Eestis ühineda, kui see on põhjendatud. Kuid samas on Eesti kohustatud hoidma demograafilist tasakaalu. Riigis ei tohi lasta tekkida olukorral, kus sisseränne ületab lõimumisalase võimekuse. Keegi ei ole õnnelik, kui paarikümne aasta pärast seisame silmitsi getostumisega ja väärtushinnangute poolest sügavalt lõhestatud ühiskonnaga.
– Konservatiivne rahandus ja liberaalne majandus koos madala korruptsiooni ja kontrolliga monopolide üle tagavad kõige paremini turumajandus toimimise. Kuid ühiskond ei pea olema majanduse, vaid majandus ühiskonna teenistuses. Ainul sellisel moel püsib ühiskond tervikuna ja tasakaalustatuna.
- Esitatud loetelu ei ole ammendav. Ühiskond on paljutahuline ja kui seda püütakse ülemäära reglementeerida, asendatakse vaba ühiskond vanglaga. Võimalik, et esmakordselt ajaloos oleme silmitsi olukorraga, kus ülipüüdlikus õigusriigi ehitamisel hakkab piirama vabadust ja demokraatiat. Aga seaduste tootmine konveieril, seaduste enda pärast ja plaanitäitmise huvides just selleni viib.
- Valed valikud Eesti tuleviku korraldamisel võivad kaasa tuua pöördumatuid arenguid, mille tulemusena oleme jäädavalt kaotanud võimaluse eesti keele ja kultuuri positsioone säilitada. Sellest said hästi aru ka okupatsioonivõimud mõistes, et kui eestlased jäävad vähemusse omal kodumaal ja eesti lapsed hakkavad võõrkeeles haridust omandama, on võimalused Eesti riigi taastamiseks likvideeritud. Oleks eriti rumal oma kätega teha seda, millega okupatsioonivõimud hakkama ei saanud.
LUKMANNI KLÕPSKIRI 