Rain Rosimannuse artikkel tänases Päevalehes on hea ja analüütiline jätk Peeter Jalaka sulest alguse saanud artikliteseerias, mille võiks minu poolest ka ära lõpetada. Mina olen oma tahtmise saanud ja ennast sel teemal ka harinud. Põhjendamatu ratsarünnak riigi alustalade kõigutamiseks (kuigi see ei olnud ilmselt kavatsetud) on saanud vastulöögi, lugejad targemad ja riik tugevam.
Mulle meeldib, et ajakirjandus (ja eriti Päevaleht) on võtnud vaevaks riigile olulisi teemasid mõistliku aja jooksul läbi hekseldada, küsides arvamusi siit- ja sealtpoolt rindejoont. Sarnane tegevus Eestile olulistes küsimustes võiks jätkuda, sest see võimaldab süveneda, avalikult teema lahti arutada ning poolt- ja vastuargumente kaaluda. Kokkuvõttes saame me mõistlikumad ja põhjendatumad otsused, millega avalikkusel on olnud võimalik debatti järgides tutvuda. Vähem ebameeldivaid üllatusi ja paranoiasid tuleb kasuks.
Päevalehe uus veeb meeldib mulle ka, sest arvamuste rubriik on nähtaval ja seda pole vaja kuskilt otsida ja uudistevoog on samuti kohe kuskil üleval. Samuti ei sattu ma EPL-online lehte avades erutavate pealkirjade ja verd-tarretavate piltide otsa, mis mu tähelepanu hajutavad ja madalatele emotsioonidele mängivad. Loodetavasti ei kaota EPL-Online kellade ja vilede kaotamise pärast ka lugejaid ja neil on südikust samuti jätkata.
LUKMANNI KLÕPSKIRI 
Kallis Veiko! Sinu seisukoht on asjakohane ka iroonias ja Rain Rosimannuse artikkel kõlbabki oma algupoolest lugeda, kuid meil on vaja lahendada probleem ise. Ja see on: mitut valimist ühel ja samal päeval peab inimene vastu? Arvan, et mitte rohkem kui poolt (1/2). Kogu see valimiste plära on kõrvitsate probleem. Isegi Issanda idiootidel on Looja laias loomaaias muud teha. Ole terve! Peeter